Hannes Hugo lugu

Rahvusvahelise koostöö osakonna lauaametnik Hannes Hugo Urbla jagab oma Kaitseministeeriumisse tulemise lugu.

Foto: Kaitseministeerium

Rääkisin 12. klassis parimatele sõpradele ja klassivendadele ajateenistusse minemise osas augu pähe. Loomulikult ei osanud ma tollal ette kujutada, et arstliku kontrolli ooteruumi pingil istuv noormees kunagi Kaitseministeeriumisse tööle läheb. Mis ministeeriumisse? Hoolimata teiste agiteerimisest, ei kujutanud ma tegelikult ette ajateenistusse minekutki. Kuperjanovi Jalaväepataljonis meeldis mulle väga. Tavalist Tallinna linnapoissi ei lummanud Võrus ainult künkad, järved ja metsad, vaid ka kaitseväe süsteemi toimimine. Eks poistele meeldibki püssidega mängida ja veoautodega sõita – võib olla siis mulle eriti.

Järgmisena tulin tudengina Kaitseministeeriumisse praktikale. See kogemus ei olnud mulle midagi revolutsioonilist või ilmutuse laadset – siis ma juba teadsin, et tahan siia tulla ning praktika kinnitas minu veendumust. Mida ma oodata ei osanud, olid suurepärased kolleegid. Kui ajateenistuses olin harjunud meeldiva käsuahelaga – keegi käsib sind ja sina omakorda kedagi järgmist – siis Kaitseministeeriumis on asjad teisiti, siin on iga inimene erisugune. Maja koondab suurepäraselt eri inimeste oskused ja isikuomadused üheks tervikuks, mille abil on Eesti kaitstud.

Käisin praktikal ka Brüsselis, kus mul oli võimalus mõista Euroopa Liidu julgeoleku, kaitse ja välisasjade toimimist. See kogemus, ja ka kõik eelnevad, tegid minust ühe pusletüki, mis on nüüd osa Eesti riigikaitsest.

Tagantjärele vaadates tundub teekond Kaitseministeeriumisse üsna loogilisena, isegi lihtsana. Siit leiad eest ääretult töökad inimesed. Nende agarus kandub sulle üle ning varsti saab sinustki tegude inimene. Selle kõige juures tuleb osata säilitada olukorra teadlikkus.

Sõjas ei piisa ainult vastase otserünnaku tõrjumisest, vaid tuleb ka külgi ja tagalat kaitsta. Kaitseministeeriumis tuleb alati osata suurelt mõelda ning mitte jääda kitsalt oma liistude juurde.

Enam ei suudaks ma kujutada end ette tegemas midagi muud. Ajateenistus, praktika, õppus ja töö ministeeriumis – see on andnud mulle kindluse, et riigikaitse on just see, kus minusugune end kõige paremini tunneb.

Hannes Hugo Urbla on pälvinud ka Lennart meri nimelise preemia Tartu Ülikooli ajaloo eriala bakalaureusetöö “Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted aastatel 1990-1994” eest. Loe täpsemalt siit.