Veidi üle kümne aasta tagasi ilusal kevadisel ajal kutsus mind Kaitseministeeriumisse tööle tollane kantsler Lauri Almann. Sel ajal töötasin veel Välisministeeriumis ja uus tööpakkumine tundus raju! Mind kutsuti Välisministeeriumi lauaülema kohalt Kaitseministeeriumi rahvusvahelise koostöö osakonnajuhatajaks. Esialgse kokkuleppe järgi pidin tulema vaid kolmeks aastaks, kuid olen siia tugevalt kanna kinnitanud ning oma seniste valikutega väga rahule jäänud. Mul on võimalus vahetult mõjutada Eesti ja ka Euroopa julgeolekut, esindada oma kodumaad NATO ja EL-i aruteludes ning osaleda Eesti mõistes väga suure rahalise kaaluga otsuste tegemises.

Riigikaitse vastu peab tundma kirge, sest kui jama on majas, siis teise koha eest auhindu ei jagata. Seega on minu töö oluline ja vastutusrikas. Enda eest räägib ka minu kõige tavalisem tööpäev, mida alustan umbes kell 5.45 hommikul. Esimesena teen kiire ülevaate, kas öösel on tulnud sisse mõni oluline e-kiri või on ilmunud meid puudutav artikkel või lugu. Kontoris sean end sisse tavaliselt 7.30 ning seejärel algavad erinevad kohtumised ja nõupidamised, mida mul on päevas umbes 4–6 erinevat.

Peale töö sisu hoiab mind Kaitseministeeriumis suur hulk ääretult nutikaid ja tragisid inimesi, kellega on huvitav mõtteid vahetada. Kõik on heas mõttes erinevad – siin on energiapomme, rahulikke mõtisklejaid, naljameistreid ning ka neid, kes võtavad elu ja tööd märksa tõsisemalt. Selle põhjal võin öelda, et meil jagub mitmekülgseid vaatenurki ja liiga mugav ei hakka siin kunagi.

Kui minult küsitaks, miks Kaitseministeeriumisse tööle tulla, siis oskaksin tuua välja päris pika loetelu põhjustest. Näiteks korralik töötasu, unikaalsed tööülesanded, nutikad kolleegid, võimalus osaleda suurtes rahvusvahelistes otsustes ja teha rahvusvahelist karjääri. Ma arvan, et unikaalseks teeb meid ministeeriumi asjalikkus, kuid ka start-up’ilik entusiasm. Kokkuvõttes – Kaitseministeeriumis on ägedad inimesed ja see on koht, kus asjad tehtud saavad.

Rääkisin 12. klassis parimatele sõpradele ja klassivendadele ajateenistusse minemise osas augu pähe. Loomulikult ei osanud ma tollal ette kujutada, et arstliku kontrolli ooteruumi pingil istuv noormees kunagi Kaitseministeeriumisse tööle läheb. Mis ministeeriumisse? Hoolimata teiste agiteerimisest, ei kujutanud ma tegelikult ette ajateenistusse minekutki. Kuperjanovi Jalaväepataljonis meeldis mulle väga. Tavalist Tallinna linnapoissi ei lummanud Võrus ainult künkad, järved ja metsad, vaid ka kaitseväe süsteemi toimimine. Eks poistele meeldibki püssidega mängida ja veoautodega sõita – võib olla siis mulle eriti.

Järgmisena tulin tudengina Kaitseministeeriumisse praktikale. See kogemus ei olnud mulle midagi revolutsioonilist või ilmutuse laadset – siis ma juba teadsin, et tahan siia tulla ning praktika kinnitas minu veendumust. Mida ma oodata ei osanud, olid suurepärased kolleegid. Kui ajateenistuses olin harjunud meeldiva käsuahelaga – keegi käsib sind ja sina omakorda kedagi järgmist – siis Kaitseministeeriumis on asjad teisiti, siin on iga inimene erisugune. Maja koondab suurepäraselt eri inimeste oskused ja isikuomadused üheks tervikuks, mille abil on Eesti kaitstud.

Käisin praktikal ka Brüsselis, kus mul oli võimalus mõista Euroopa Liidu julgeoleku, kaitse ja välisasjade toimimist. See kogemus, ja ka kõik eelnevad, tegid minust ühe pusletüki, mis on nüüd osa Eesti riigikaitsest.

Tagantjärele vaadates tundub teekond Kaitseministeeriumisse üsna loogilisena, isegi lihtsana. Siit leiad eest ääretult töökad inimesed. Nende agarus kandub sulle üle ning varsti saab sinustki tegude inimene. Selle kõige juures tuleb osata säilitada olukorra teadlikkus. Sõjas ei piisa ainult vastase otserünnaku tõrjumisest, vaid tuleb ka külgi ja tagalat kaitsta. Kaitseministeeriumis tuleb alati osata suurelt mõelda ning mitte jääda kitsalt oma liistude juurde. Enam ei suudaks ma kujutada end ette tegemas midagi muud. Ajateenistus, praktika, õppus ja töö ministeeriumis – see on andnud mulle kindluse, et riigikaitse on just see, kus minusugune end kõige paremini tunneb.

Mind on terve elu paelunud kaitsepoliitika ja riigikaitse valdkond. Pärast ülikooli läksin ajateenistusse ja kirjutasin sellest samal ajal ka blogi. 2017. aasta suvel sai see etapp läbi ning hakkasin mõtlema, mida edasi teha. Läksin erasektorisse tööle ja ühel pärastlõunal sain kõne Kaitseministeeriumist, kes kutsus mind kohtumisele. Tuli välja, et ministeerium loob uue ametikoha ning mina olin silma jäänud oma teenistuse ajal kirjutatud blogiga. Otsiti inimest, kes tegeleks ajateenistust puudutavate küsimustega, samuti naiste kaasamisega kaitseväkke. Arvestades minu huvi nende teemade vastu, ei kahelnud ma hetkekski.

Mulle väga meeldib siin töötada ja ma võiksin tuua välja mitmeid aspekte, miks ma teen seda, mida ma teen. Tegelen vaid ühe osaga kaitsevaldkonnast, kuid sellegipoolest on mu tehtud tööl päeva lõpuks suurem tähendus Eesti riigi kaitsele tervikuna. Mulle on alati olnud tähtis, et kõigel, mida ette võtan, on kõrgem eesmärk ja mõju. Ma ei räägi kasuminumbritest, vaid laiemast väärtusest ning see motiveerib mind enim. Töö Kaitseministeeriumis võimaldab mul olla mina ise ja pürgida oma unistuste poole.

Peale eelneva meeldib mulle ka see, et kuigi igapäevaselt töötan kontoris, on ka palju ringi liikumist, sealhulgas välislähetusi. Ennast arendavad on ka ootamatu külalisloengu andmine koolis või ürituste korraldamine.

Mõeldes oma töö sisule ja eesmärkidele, tuleb mulle meelde lapsepõlves loetud Lewis Carolli raamatust “Alice Imedemaal” üks tsitaat. Kübarsepp (Mad Hatter) ütles Alice’ile: “You’ve lost your muchess,“ kui too pärast pikka eemalolekut täiskasvanuna Imedemaale naaseb. Omadussõna “muchess” on mulle hästi meelde jäänud, eesti keelde tõlgituna tähendab see minu jaoks “paljusust”. See on omadus, mis inimesel võiks seda tööd tehes olla. Minu silmis tähendab see entusiastlikku ja kirglikku suhtumist kõigesse, mida ette võetakse. Siia juurde lisaksin veel positiivsuse, avatud mõtlemise ja teravuse, et oskaks analüüsida maailmas toimuvaid ning end ümbritsevaid arenguid, näha laiemat pilti ja kujundada oma arvamus. Kindlasti on vajalik ka hea suhtlemis- ja väljendusoskus, ajaplaneerimine ja prioriteetide seadmine.

Soovitaksin kindlasti Kaitseministeeriumisse tööle tulla, sest siin on head enesetäiendamise ja koolitusvõimalused, näiteks saab osaleda erinevatel ekspertide konverentsidel ja seminaridel. Ilma ilustamata võin öelda, et ka meeskond on algusest peale asendamatu olnud, nii minu osakonnas kui ka organisatsioonis tervikult. Me ei jäta kunagi üksteist hätta, meil valitseb ühtekuuluvus- ja missioonitunne ning hindame igaühe panust.

Õppisin ülikoolis avalikku haldust ja tulin Kaitseministeeriumisse praktikale ning märkamatult sai minust täiskohaga töötaja. Ma jäin siia tööle, sest juba praktika käigus usaldati mulle üsna vastutusrikkaid ülesandeid. See tekitas minus tunde, et ka uustulnukatele antakse võimalusi – visatakse vette, kuid päris ära ei lasta uppuda. Peagi täitub mul siin organisatsioonis 20 aastat. Olen siin nii pikalt olnud seetõttu, et Kaitseministeerium on näidanud ootamatult suurt huvi minu harimise ja arendamise vastu. Muidugi mängib siin rolli ka huvi kaitsevaldkonna vastu, mis on magnetina tõmmanud ligi igasuguseid teisi huvitavaid karaktereid. Selles valdkonnas töötavad fantaasiarikkad ja heas mõttes verejanulised inimesed, kes ei piirdu probleemide lahkamisel pelgalt pinna kratsimisega, vaid minnakse asja tuumani ega kardeta muutusi. Siit ka kaks omadust, mis selle töö juures peavad kindlasti olema – hea suunataju ja energia. Ma tõesti naudin siin töötamist. Ükski mu 20 tööaastast pole sarnane, iga aasta on mind omamoodi üllatanud, proovile pannud ja arendanud. Kaitseministeerium oma ligi paarisaja töötajaga on köömes teiste NATO riikide kaitseministeeriumite kõrval. Miks? Meil teeb üks ametnik sama ulatusega tööd kui Pentagonis sadakond või isegi tuhat ametnikku.

Mulle meeldib, et me ei ehita siin üheskoos õhulosse, vaid viime reaalselt plaanid ellu ning igaühel on võimalik osaleda märkimisväärsete muutuste teostamisel, mis otseselt mõjutavad Eesti elu. Ma ei tea ühtki teist organisatsiooni Eestis, mis näitaks üles niivõrd suurt huvi oma töötajate erialase arengu vastu või millel oleks sellise globaalse haardega kompetentside arendamise võrgustik välisülikoolide näol. Näiteks mina õppisin Tartus Balti Kaitsekolledžis, seejärel Ameerika Ühendriikide Maaväe Sõjakolledžis. Tolleaegsed USA kolonelidest kursusekaaslased patsutasid mulle õlale ja ütlesid, et mul on ikka väärt tööandja, sest konkursisõel sellesse kooli on ülitihe. Kõigele eelnevale lisaks on siin vapustav kollektiiv. Ma saan lubada, et siin kohtud intelligentsete ja värvikate inimestega ning leiad kindlasti uusi ägedaid sõpru.